Seto’ Udmurdimaal kos´tmah kirotas Nassari Elvi (0)

Augustikuuh käve väiko kambakõnõ Udmurdimaal seto laulu, käsitüüd ja süüke tutvustamah. Kutsjast oll´ Ludorvai Vabaõhumuuseum, mia tähist´ umma 30. sünnüpäivä.

Pido oll´ suur, peeti vestivali, laato ni tsõõriklauda. Paiga pääl ollimi 12.-14. kuupääväni. Kutsõh oll´ tulnu Ristimäe Raivolõ, kiä arvas´, õt tsõõriklavvah võisi’ ma’ kõnõlda’ muuseumiasjost ni Sõsarõ leelopark laulda’. Minevä aasta käve uma leelopargi ni Raivoga Kaasanih Krutuška vestivalil. Nõuh, mõtli, õt lääme s´oovoori 400 kilomeetrit kavvõbahe kah. Kuna umast laulupargist saa-s mitmõ’ üteh tulla’, sai reisikamp sääne: Sõsaridõst Kabi Riina, Toomtalu Ingrit ja ma eis’, Talinast viil Ahvena Marika (Õiõ Seto’) ni Põlvast Ristimäe Raivo ja Ingrid, kiä’ kutsi’ sekkä ka käsitüümeistri Kihulasõ Meelise.

Tii oll´ pikk ja rassõ, vahel ka ohulinõ, a ar’ sai käütüs. Sõit läts müüdä Moskvast, tiitöie peräst tull´ ligi 4,5 km pikkust lõiku sõita’ kogoni kolm ja puul tunni! Minneh sai tett piätüs ka Kaasanih, kaiõmi kremlit ja muhamediusu palvõmaia (mošeed).

Tõõsõ päävä õdagust joudsõmi Buraanovahe (udmurdi keeleh Brangurdi), ligi 600 eläniguga küllä. Sääl olli mi ka üüd. Meele pakuti süvvä’, küteti sann ni panti ilostõ magama. A nii ku päiv nõssi, herädi’ küläkikka’ meid maast ülest. Hummogu tulli’ pernaase’ kokko, meidki kutsti perepetše tegemä. Har´odi, har´odi ni pia olli’ nuu’ kuulsa’ piiragu’ meilgi nii höörigu’ piiragu’ ku näilgi. Ohkokõsõ kohetusõ sisse panti peen´okõsõst lõigut kapsast, sibulat ja lihha ja sis lapjuga ahju. Võeh, küll tuu tarõ lõhnas´ magusahe, ku nää’ ahost vällä võeti!

Pääle süüki näüdäti meele küllä ja muuseumitarrõ. Muuseumi välläpanõk tutvust´ kuulsidõ lauluimmi parki, näide käümisi. Nuu’ kuulsa’ paabakõsõ’ anni’ meele rahvamaja püüne pääl ka ilosa kontsõrdi: lauli’ ummi vanno laula süämest ja nii ilosahe, õt õkva vesi tull´ silmä. Mälestüsest saimi mi kõik väiko’ langapupekõsõ’. Trehvsimi kokko ka vilmimehe Vidilä Vaidu ja timä naase Lebedeva Soojaga, tuntu rõiva- ja vaibakunstniguga. Sooja ollgi tuu, kiä toona’ küläpaaba’ vanno laula laulma kokko kuts´, ni tälle olõ-i sukugi miilt pite, õt paaba’ nüüd vahel ka kommertsi tegevä’. Kunstnigu ateljeeh vana tooli pääl istõh, ümbretsõõri kuionu hainavaiba’, oll´ hõng nigu suvtsõh Setomaa küläh!

Kolmanda päävä päälelõuna joudsõmigi Udmurdimaa pääliina Iisevskihe. Võõrastõmajah panni hindit valmist ja sis nakas´ sõit pääliinast 17 kilomeetrit vällä, Ludorvai muuseumi. 300-aastanõ udmurtõ külä Ludorvai jääs muuseumist ligi 2 km kõrvalõ. Muuseumih võeti meid lahkõlt vasta, kutsti saajost osa saama.

Muuseumitüütäjä vidi asja iist, kombõtäütmine käve vinne keeleh, rahvast oll´ pall´o. Mi rõivit ja ehtit tull´ kaema ka üts lühko ündriku ja ullikorgidõ kundsõga pulmaküläline. Tütrikul olli’ kaalah viil suurõmba’ keedi’ ku meil, kõik nuu’ kõlisi’ ja hamõh säläh pilisi. Kai timä meid ja ohkõ: tahasi’ hindäle ka säändsit rõivit ja hõpõkraami. Nuurpaar oll´ lustilinõ, mõrsja kinäkene, a kosilanõ inämb tsõgandi ku vindläse vai udmurdi muudu. Meil, setodõl, oll´ au laulda’ kosilasõlõ, Novgorodi laulupark laul´ mõrsjalõ. Iist ütli ma’ ja Marika, Riina, mi veiga hüä vinne keele mõistja, pand´ leelosõna’ ka vinne kiilde.

Pulmakäügih olli’ ar’ ehidü hobõsõ’. Kõik tuu rahvas ja hobõsõ’ lätsi’ üle põllu lätte mano. Sääl jäi’ eläjä’ maaha, inemisõ’ lätsi’ üle silla läbi värehtide vii mano. Lättekese man peeti jal’ kombit, mõsti näko ja soovti noorilõ puhast armastust. Ku saajarahvas läts palatidõ ala pito pidämä, viidi meid vitsost koet parvõga järve pääle sõitma. Küll tuu paik oll´ sääl illos! Tagasi tullõh olli’ ündrikõga mehe’ pulmarahvalõ toropilli mängmäh – šotlasõ’ nigu šotlasõ’. Peräh tull´ vällä, õt olli’ hoobis Peterbuura vindläse’, kiä’ mängvä’ mägirahva pillilugusit. Mängvä’ ni õigõhe, õt Briti saatkund kuts näid kõõ uma riigi aastapäävä pitto.

Puulpühä nakas´ pääle vestivali pääettevõtminõ. Suurõ platsi pääl olli’ söögi pakmisõ ja käsitüü näütämise jaost riah lavva’, ria tõistõ otsa ehtedü väliaho’ ni laudu kotsilõ ilo peräst paintõdu noorõ’ kõivo’. Raivol üteh võet suur seto lipp hibisi korgõh, lipu all pakõ mi ummi seto süüke-juukõ. Maitsa’ sai seto sõira, kodoleibä, silku, verevatska, vägevät soolalihha, häräpiimä lämmide kardohkidõga, kamma hapupiimäga ni hands´at. Söögi’ olli’ kotoh valmist tett, a kuna pelksi, õt Vinne piiri pääl tulõ seletämist piimäsöögi kotsilõ, lasi sõira Tsopatalo Heljul valmist kiitä’. Poodles´ast võti üteh ka seto kardohkit, a hapupiimä unõhti suurõ rabstamisõga ar’. Ait´umma Sullõ, Helju, abi iist!

Nigu arvada’ oll´, tull´ pall´o rahvast lavva mano. No oll´ õks tuud seletämist, mia om mia ni kuis kõik om valmstõt. Lõiksimi küll söögi väikist jupast, a kõigilõ õks haaru-s. Sõir miildü kõigilõ ja kõkõ inämbä küüsti kama kotsilõ. Sõna tolokna oll´ inämbüsele siski tutva. Ku naase’ süüke jaiõ’ ja mano seledi’, näütsi’ Marika, Ingrit ja Meelis käsitüüd, Marika mänge ka kannõld. Näilgi oll´ ümbre hulga huvilisi: suurõ huviga kaeti pailu polmmist, vüü kudamist ni puupakust söögiruhe välläragomist. Meelis tekk´ muuseumilõ vana perrä vahtsõ ruhekõsõ, tuu jäigi kingtüsest.

Udmurdi teeda’ saisi’ man ja olli’ veiga huvilitsõ’, paaba’ kõnõli’, õt tahasi’ hindälegi säänest asja – hüä kapstit ni muudki tsaka’. Meelisõlõ anti tellimusõ’ sisse, kuna vannamuudu tett rohe’ pidävä’ vasta, a parhillatsõ ao kombil massinidõga ja võlsist puust tettü läävä’ lahki (,,suvõniiri’“, ütli’ nää’ säändsidõ kottalõ). Ku söögi’ ar’ jaet ja käsitüü valms, tull´ naada’ platsi tõistõ otsa minemä, koh püünel naksi’ pääle muuseumi juubõlilõ pühendet kõnõlõmisõ’ ja kontsõrt.

Ristimäe perrel oll´ sääl tutvit-sõpru õga sammu pääl, tetti ütehkuuh pilte, saadõti tervüisi tutvilõ setodõle, anti kingtüisi jne. Meid, Sõsarõ lauljit, tunnõ-s sääl kiäki ja mi panni imest, õt inne lava pääle laulma minekit eiski teadustõda-s, õt olõmi seto laulja’! Ülti õnnõ, õt nüüd tulõ lavalõ laulukollektiiv Eestist. Sääne asi johtus arvada’ sis, ku inne reisi kõrraldaja’ suhtlõ-i koori ja koorijuhiga, a õnnõ üte-katõ vana tutvaga. Õnnõst Riina püüne pääl inne laulmist õks selet´, kiä’ mi säändse’ olõmi ja midä mi laula. Tull´ vällä, õt kuigi setosit om Udmurdih innegi käünü, õi tiidä’ nuist siski õgal puul – maa om suur. Näütüsest inne laulma minekit tull´ mano üts miis, kiä küüsse mu käest, õt määndsest rajoonist ma olõ. Algusõh imehti tuud küüsümist, a ku tä edesi uurõ, õt kas olõki-i sis „ot sjuuda“, sai arvu, õt minnogi peeti udmurdist. Nätä’ tuu peräst, õt meil omma’ hõpõhõtsõ’ kaalaraha’ nigu näilgi.

Kontsõrt oll´ illos, lauli’ mitmõ’ rahva’, ka kuulsa’ Buraanovo paabakõsõ’. Huvitav oll´ kullõlda’ bessermannõ, kiä om udmurdi kiilt kõnõlõv türgi-tatari hõim. Rahvalõ miildü veiga ka „vinne šotlaistõ“ pillimäng. Samal aol oll´ ümbertsõõri ka laat, koh müüdi õgasugumaist mett – vahatsõst kooni mustani (tatrikust). Osti mett ka üteh, selle õt Udmurdimaa om Vinnemaal kuulus oma hüä miiga (miikauplõjilõ tull´ ka seletä’, mis rahvarõiva’ säläh omma’).

Hummogupoolõ oll´ muuseumih vällä kuulutõt tsõõriklaud, koh mul tull´ kõnõlda’, kuis Eesti Vabaõhumuuseum om maaturismi arõndamisõl abist. Kõnõlõjit oll´ mitmõst Udmurtia muuseumist. Asi olõ-s säänest muudu, õt istuti ümbre lavva tsõõrih – hoobis nii, õt õgalõ kõnõlõjalõ anti kümme mintat aigu puldi ni helütoro takah. Vinne kiil lää-i mul kipõstõ, selle läts jutt ka üle ao. Küüsümisõ’ tulli’ muuseumi rahastusõ, umatulu ja projekte kotsilõ. Ülti ka, õt teil hüä turistõ mano saia’, kuna meri om lähkoh. Näil om ka pall´o näüdädä’, a välisturistõ käü vähä. Jouti kokkoleppele, õt edesiminekist olõsi’ Udmurdi muuseumõl vaia ütist turismipoliitikat. Õga kõnõlõja sai avvupaprõ, rahvarõivih pupe ja terve kilo mett.

Ludorvai muuseum om ilosah paigah, maad om näil kokko 691 km², omma’ hobõsõ’ ja uma kar´amaa. Õgasugu vanno huunit om kokko 23, vanavarra olõ-i veiga pall´o, õnnõ 5743 tükkü. Näüdätäs põh´a-, kesk- ni lõunaudmurtõ ja bessermannõ ehtüisi, a tutvustõdas ka vindläste ja tatarlastõ kultuuri. Muuseumih sai kävvü’ seeh õnnõ üteh-katõh taloh, selle õt tõõsõ’ olli’ suurõ praasnigu peräst kinni. Tuuh mõttõh oll´ muidogi hallõ, õt vähä sai nätä’, mi muusemih om tõisildõ – ku om suur pido vai laat, kutstas kõik tagavara talovalvurigi tüüle, õt küläline õgalõ poole sisse saasi’.

Õdagu peeti üteh tarõh muuseumi pido, koh olli avvukülälise’. Meele küteti sann ja pakti hüvvä-parembat. Veiga miildü bessermanni tütriku Korepanova Maša laulminõ ja timä veessel olõk. Maša mõist ka eesti kiilt, kuna oll´ Talinah muusigat opnu. Üüd ollimi Iisevski hostelih. Kuna oll´ veiga lämmi aig, avida-s, õt tarõakõn oll´ peräni – õhk liiku õnnõ sis, ku ka uss oll´ veid´o vallalõ.

Päälinn Iisevsk (udmurdi keeleh Iz Kar) om paik, koh omma’ Vinnemaa suurõ’ ravva-, massina- ja sõariistu vabrigu’ jo tsaariaost. Sääl om 50 suurõmbat ja keskmäist ettevõtõht, kõkõ suurõmba’ omma’ teräsetegijä Izstal ja sõidumassinidõ valmstaja Izmaš. Liinah eläs ligi 700 000 inemist, inämbüs vindläse’, udmurtõ om ligi 15 ja tatarlaisi 10 % (liina pääl oll´ kuulta’ küll õnnõ vinne kiilt). Sääl om elänü ja tüütanü veiga jälle ja maailmah tuntu automaatpüssü (AK- 47) vällämärkjä Kalašnikovi Mihal, kinkõlõ om ehtet ka muuseum.

Liin eis’ mõiu kuigimuudu sovetski muudu, mõnõ’ huulidsa’ tahtnu remonti, tii’ puhastamist. Näütüsest mi hosteli iih tii veereh oll´ korgõ malts. Söögikotusõ’ olli’ muidogi kõrraligu’ ja puhta’, süük hüä. Ehtüstest olli’ ilosa’ õnnõ’ kerigu’, arsenalimaja ja üleminevä aastasaa elohuunõ’, koh oll´ nätä’ veiga ilosat puupitsi. Kah´ost olli’ nuu’ halvah kõrrah – osah küll eleti, a osal olli’ aknõ’ lauduga kinni lüüdü, maja’ lagonu. Kõõ olõ mõtõlnu, mille Vinne võimu jaost olõ-i olulitsõ’ vana’ ilosa’ puumaja’ ja mille lastas nuil ar’ lagonõda’. Moskva takah Vladimiri oblastih näi minevä aasta paari sääntse vana maja man kogoni silti „prodavaju na lom“, tuu tähendäs – müü maja rukka ajamisõst! Liinah käve mi ka udmurdi rahvakultuurikeskusõh, koh sai kaia’ käsitüülistõ tegemisi ni osta’ ilosit toho- ja puuasju kodo mälestüsest. Kuki udmurtõ kaalarahaehte’ omma’ veiga ilosa’, mõtli, õt vast osta mõni tõõnõ kõrd.

Inne tagasisõitmist Udmurdimaalt kävemi viil Vodkinski liinah, mia om Vodka jõõ veereh, Iisevskist 62 km. Udmurdi keeleh om liina nimi Vodka Kar. Suurtusõlt Udmurdi kolmas liin, om tä uma 257 aastaga Uurali- ja Volgamaal üts vanõmbit. Liinah om heliluuja Tšaikovski Piitre majamuuseum. Tuu om ilosa aiaga mõisahoonõh pruudakõsõ veereh. Pruuda perve pääl sais heliluuja raudkujo. Vodkinskih elli timä elo edimätse’ katõsa aastat. Kõnõldi, õt tuusama luigakõistõga järvekõnõ oll´ kuulsusõl mõttih olnu, ku tekk´ uma kuulsa balletimuusiga. Muuseumih sai kaia’ heliluuja elämisõ- ja kooliasju, ka edimäist klavõrit. Õga aasta maikuuh peetäs liinah timänimelist vestivali. Muuseumih saimõ tiidä’, õt Tšaikovski esä Ill´o oll´ mäeinsinöör ja teräsevalamisõ tehasõ ülembüs, nii sai pereh sinnä’ ka pia lossimuudu elämise. Muuseumi välläpanõk oll´ veiga illos, ummi puutrõprogrammõga ka veiga moodulinõ.

Tagasitii pääl astõ läbi ka Raivo tutva kohaligu preestri esä Vitali puult. Papp oll´ verevide hiussidõ ja habõnõga – Udmurdimaal ustas, õt jumalasõna kuultaja piatki olõma pääväkarva hiussidõga. Timä näüdäs´ meele kerkot. Kokko saama oll´ tulnu ka tõõnõ Vitali, külävanõmb. Tuud Tarassovi Vitalit tundas ka ku Eesti avvukonsulit Udmurtiah. Sääl Staraja Junja küläh oll´ Vitali naane Alevtina meele ilosa lavva katnu, laud oll´ täüs umakasvatõt aiavilju ja hüvvä mett. Üteholõminõ oll´ illos, ar’ minneh ostimi kõik mett ka üteh. Inne tiileminekit and´ pühä esä meele ka uma õnnistusõ ja sõit läts kõik ilosahe. Nüüd om tuu jo aolugu.

Tennämi Kultuuriministeeriumi Hõimurahvastõ programmi rahaga tugõmisõ iist, ait´umma Raivolõ ja Meelisele ohulda sõidu iist. Tennä ka ummi laulunaisi Riinat ja Ingritit ni Marikat ja „pehme d-ga“ Ingridit abi iist.