Umatettü söögi’ ja joogi’, laulu’ ja tandsu’ ka – Eesti vabaõhumuusiumih peeti rehekuu 10. pääväl jäl’ seto mihklipäivä. (0)

Inne pühä palvus ja peräh moro pääl kirmask.
Reimanni Nele

„Ku mihklipäävä üüse om kuuvalgus, sis vanahalva’ pandva’ niidü pääl hindäle viil haina kokko. A ku mihklipäävä üüaol om pilveh, sis vanahalva’ saa-i tuud haina kuivada’ – nää’ võtva’ kostki’ kõlksõst valmist haina,“ mäleht´ viil seto vanarahvas. No säändsit häti ja tegemiisi s´oo ao setodõl, kinkast suur jago om liinarahvast saanu, vaest inäp olõ-i, a mihklipäivä tahetas õks kimmähe vannamuudu pitä’.

Peris pääliina küle all om kotus, koh taad vanna pühhä peeti jo’ kuvvõndat süküst. Viil ka Rocca al Mare nime all tuntu muusiumi seto Vanatalo tekk´ lähembilõ ja kavvõliidsilõ küläliisile uma’ värehti’ ja tarõussõ’ mihklipäävä pidämisõst vallalõ. Taa vana seto talo „edimäne eloaig“ oll´ tõõsõl puul piiri Pankjavitsa nulgah Lõkova küläh, koh umal aol olnu eiski 40 tallo. Ku vahtsõ piiri takah näütäse’ vanno talokotussit sakõstõ õnnõ müürükandsu’ vai vana’ puu’, sis umal aol muusiumi tuudu Vanatalo perrä tett vahtsõnõ talo uma kivilauda, kõlgusõ, aida ja aiduga – eiski verevä’ jurjeni’ häitsese’ joba tarõaknidõ all – om saanu „vahtsõ elo.“ A vahtsõnõ muusiumitalo kand õks Vanatalo nimme.

Mihklipäävä pühhä palvust pidi Vanatalo seentseh esä Sakarias ja laulja’ olli’ Pühä Siimeoni ni Pühä Hanna kerigukogo koorist. „Tereh, hüä setorahvas ni hüä liinarahvas!“ ütel´ alostusõst muusiumi päävarahoitja ja mihklipäävä pääkõrraldaja Nassari Elvi ja kõnõl´ tarõtrepi päält kokkokogonu rahvalõ Vanatalost pikembält. Nigu õks s´oo ao kokkotulõmiisi man moodust, oll´ rahvast teretämäh ka tähtsit tegeläisi. Nuur sootska Vabarna Jane tulõt´ setodõ hindätiidmisõ nõstmisõst miilde, et 94 aastakka tagasi oll´ edimäne seto kongress (8.10.1921) ja 12 aastakka (2003) saa seto lipu pääväst. Vabaõhumuusiumi pääpernaane Langa Merike pand´ uma jutuga kullõjilõ süäme pääle, et taa seto talo piasi’ saama säändsest perridõ kuuhhoitmisõ kotussõst, a mitte õnnõ kavvõliidsi turistõ jaost.

Seto laulu oll´ õks kõrdapite kuulda’ vai nigu kiäki päältkaejist ütel´: „Seto ütel´ iist ja tõõsõ’ tulli’ takah – olli’ nää’ sis seto’ vai õs olõ’...“. Lauljit oll´ hulga ja mitmõst veerest: Noormõtsa Manni ja Koosõri Aino Tartomaa setodõ Ilolangast, Rohu Sveta Põlva seto seldsist, Ahvena Marika, Ülendi Linda ni Luiga Pille Talna setodõ siäst. Kostu ka miihilaulu – lauljist Liinatsura’ ja Põlva Vel´o’. Perähpoolõ kiäki jälki kõva helüga opas´: „Karakõ’, muido nakas külm!“ ja sis karksi’ kõik seto rõivih naase’ õks kargust ka.

Nassari Elvi ku kimmäs seto naane oll´ hooltsõnu, õt mihklipäävälitsõ’ oinaruuga saanu. Om tiidä’ kommõh, õt säändsel pääväl veetäs sarviga oinast kolm kõrda ümbre suurõ kivi. Peräh tougati oinas lõunõ poolõ minemä sõnnoga „Must, pakõ’, valgõ tulõ!“ Pidigi olõma sääne valgõ villaga oinas – sis maa pääle ka jakkus tuud „valgõt villa“ – lummõ.

Mihklipääväst olli’ Sõsarõ leelonaase’ kõrdapite süüke valmstanu ja söögilavva ümbre ollgi kõgõ hulga rahvast: sõir, kodoleib, kesvävatsk, piiragu’, pliini’, hernepasteet, uakäki’, võiuga kohopiim, vinigrett, mar´atsäi – no midä sa, hing, viil tahat! Vanatalo naabridõ man Peipsiveere vanausoliidsi kalamehe majah küdsi pernaane ka parrahe piirakit ni kitt´ hüvvi naabrit – ku vaia, saa setodõ käest kas vai suula lainada’.

Ku muusiumi käsitüüpoodikõsõh mulgi ja saari pääl tett käsitüü kõrval seto asjo väega silmä õs naka’, sis siih sai kaia’ ja osta’ Lõivu Merlini ehtit ja Jänesmäe Raivo sepätöid. Tarõ seentseh tekk´ Õuna Mats savianomit. Seto Vanatalo pernaase Kruusi Krista jutu perrä tuldas siiä’ kokko nii tähtsämbide pühhi aigu ku õgapäävädseltki – taa seto talo eläs täütvärki ello.

Ilm oll´ illos ja inemiisil miil hüä. Nii hõigas´ üts nuur vanaimä, kinkal üts latsõlats käeperi ja tõõnõ viil üsälatsõkõnõ: „Elo om illos ku lill! Kas ti tullit ka setotama?“ Ku noidõ jaost, kiä tunstasõ’ õnnõ pääletükvät larmavat massikultuuri, om setotaminõ nigu sõimusõna, sis timä ütel´ tuud lämmä helü ja naarulidsõ näoga. Ja omgi hoobis hüä ütelüs – ku kiäki mõist midägi süäme perrä tetä’, pututas tuu tõisigi süänd.